inimene, loom ja loodus

Vaata, kui lahedalt kevadel lähevad kased lehte. Eriti see minuaia kask, mis on olnud juba sama suur minu sünnist saati. Selle puu küljest on ka murtud oksad, millega sain lapsepõlves oma esimesed ja viimased triibulised.

Kui sa väga hoolega vaatad, siis näed puuvõras ülbet varastaja-varest. See on meie koduaia kunn. Jätad kolmeks minutiks pakitud liha grilli äärde ja kui uuesti tagasi tuled, siis avaneb sulle pilt, kus vares - kaks karbonaaditükki noka vahel, laperdab kuuse otsa, lihakarp tühi mis tühi ja osavalt nokaga lahti kangutatud. Täielik proff. Ja ahnus ei anna häbeneda - seal ta juba piilub oma järgmist võimalikku saaki.

Sa vaata seda minu vana kodumaja, mis nii räämas ja armas ühtemoodi. Ja see kevadine põõsalummutis, mis ajab enne lehti kollased õied välja ja mille istutas minu vanaema..

Vaata neid Annika suuri ja süütutena näivaid silmi. " Olen nii leebe loomuga ja nii hea.." tunduvad need ütlevat. Ärge uskuge seda esmast pilti, tegelikult on ta krutskeid täis..

Aga vaata seda karumõmmi ja su süda peaks minema soojaks. Sest selle olevuse peas ei keerle ühtegi kurja mõtet. Ta on headus ise.

Aga kuu on ka vahel päisepäeva ajal taevas. Ja siis ma vaatan seda ja mõtlen, et tegelikult sobib ta rohkem ööpimedusse..