Ma siin mõtsin..
Kunagi mul oli väga suur sõprusringkond. Palju sõpru, kuigi alati olen alati lahterdanud neid nõndaviisi, et on vaid paar parimat sõpra ja ülejäänud lihtsalt head sõbrad ja ka palju tuttavaid. Alati oli mu ümber seltskond. Alati oli mingi üritus. Kas siis minu juures või mu sõprade juures, kus viibisin kogu aeg. Kas suvel või talvel. Kas toas või looduses.
Meid oli palju ja meil oli väga lahe sõprussuhe.
Alati me viskasime üksteise üle nalja ja need naljad ei pruukinud olla väga leebed. Meil oli põnev koguaeg - ükskõik, mida me ka ette ei võtnud. Isegi siis, kui oli igav, oli ka lõbus..
Aga ma siin mõtsin nüüd - väheks on jäänud neid tegelasi, kellega sai enne alati aega koos veedetud. Mõned langesid juba ammu meie seltskonnast välja nagu oleks kahurikuul neid tabanud. Ma tean ka põhjuseid - pere loomine, oma elu elamine - lihtsalt nad said varem täiskasvanuks kui meie. Paljud lahedad persoonid on ka kolinud välismaale. Aga ikka oli meid veel palju järgi. Mõne tegelinskiga sai ka riidu mindud ja sellest on küll kahju, sest kui sa tunned juba aastaid inimest, siis ei tohiks raisata ülejäänud elu vimma pidamise peale..
Aga see selleks..
Inimestest ka võõrdutakse. Sest kui sa ei näe pikalt inimest, siis ta unustab su lihtsalt ära. Sa oled tema jaoks mingil hetkel nagu vana pilt pildialbumis. Või vastupidi.
Mina aga mõtsin täna seda, et ma olen niiväga paljuski süüdi selles, et mu sõbrad/tuttavad on mu olevikust kadunud. Sest..
Kui juhtub nii, et su elus on selline loll madalseis, et sa ei lähe enam oma sõprade tegevusega kaasa.. Noh näiteks.. sind kutsutakse üks nädalavahetus mingile üritusele ja siis järgnevad samuti. Ja siis iga kord sa mõtled (aga vabandad igasugu vabandusi) - ohh, ma olen nii tüdinenud ja väsinud ja tahaks oma koju. Ma ei viitsi minna koos nendega - alati ju kulub raha ja pärast on pohmakas. Mul on parem olla kodus, kus on soe ja see põnev raamat pooleli.. või mingi lollakas lemmiksari, mida olen lindistanud.. parem limpsin veini üksi ja tegelen oma koduse - raamatu/teleka/interneti jamaga.
Ja mis on lõpuks tagajärg? Mõne kuu pärast ei kutsu sind enam keegi kusagile. Kui sa enne olid harjunud sellega, et pidevalt oli su telefon punane, siis nüüd tekib see hämmeldus - džiisas - mulle helistatakse ainult tööasjus. Ja kui sa selle teadmiseni jõuad, siis on see õõvastav tunne..
Muidugi ei ole see nii must ja valge nagu mu eelnevas jutus. Head sõbrad on ja jäävad. Aga tunnen puudust sellest melust, mis kunagi oli pidevalt mu ümber. Äkki tõesti on see tingitud esimestest vanaduse ilmingutest? Või inimlaiskusest? Või sellest, et enne tundsin ennast alati ümbritsetud perekonnaga, kui mu poeg siin veel elas ja ma ei adunud tänu temale, kuidas elu minu ümber välja suri? Ja kui nüüd teda juba pool aastat siin ei ole olnud, olen hämmingus..
Que pasa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar