segasumma suvila

Talv on otsas. Missiis, et on veel külmakraade aga kõik on juba positiivne.
No Pedaja on nagu ta on. Alati toimub siin midagi. Kui mitte teiste jaoks, siis ikka minu jaoks - see on nii loogiline - ma ju elan siin. Ja siin käib ja elab inimesi. Lahedaid. Sest see on ka ju loogiline - igasugu kaabakaid ma ju ei lasekski uksest sisse.
No istusime siin reedel ja oli tegelikult väga lõbus. Helen, Eva, mina ja hiljem ka Sass. Vuristasime juttu ja kuulasime muusikat. Laulsime - kes õigel, kes valel oktaavil.
Järgmine päev tsirtsus üks nooruke tütarlaps meie toas teemal, kuidas elu on talle liiga teinud ja ta ei lepi oma emaga enam kunagi ära. Sellepärast, et ema ei mõista teda. Noh - et liiga hoolitseb ja tahab, et ta ikka kooli lõpetaks jne. Väitis tsitsukene, et tal on vähemalt kümne aasta plaan juba paigas ja see on nagu raudnael. Mina alles sättisin oma suud muigamiseks selle jutu peale, kui mu väike kaasüürnik Eva ütles muiates - kullake, ma panen iga kuu kümne aasta plaani paika aga iga nädal see muutub kardinaalselt..
Ma üritasin algul kah verbaalselt midagi noortele selgeks teha - noh, oma elutarkusele tuginedes. Aga siis tekkis mul hoopis parem mõte. Viskasin kogu seltskonnale pastakad ja paberid ette ja panime sinna kirja oma tulevased kümne aasta plaanid. Ja ka taotlused. Siis keerasime need paberid rulli ja sulgesime pisikesse õhu- ja veekindlasse anumasse. Ja siis läksime Evaga lörtsisesse laupäevaõue, et ajakapsel maa sisse kaevata. Kokkulepe oli see, et kümne aasta pärast koguneme kokku ja kaevame selle kupatuse üles. Ja siis vaatame, kuda on läinud meie elu võrreldes sellega, mida olime just paberile pannud.
Tükk tegemist oli selle kaevamisega. Maa oli külmunud ja me nägime ränka vaeva algul. Aga ära tegime. Naabrid vaatasid nagu ikka veits kummalise näoga meie tegevust. Pireti ema läks mööda - tuli vist poest. Kui ta juba eemalt oli seiranud meie tegevust läbi raagus võsa kahtlustava pilguga, siis olin sunnitud talle selgitama sellel hetkel, kui ta meiega kohakuti jõudis - me matame ajakapslit! "Jõudu!" soovis ta meile aga olen kindel, et kõik külavanamutid järjekordselt said hoo sisse ja on kindlas veendumuses, et olen hullumeelne.
Aga tegelikult on ju lahe see jurakas üles kaevata kümne aasta pärast ja meenutada.. ja vaagida .. ja naerda!