kauge minevik

Ma koristasin täna oma lapse tuba. Tegelikult koristasin ära selle juba siis, kui ta kaks kuud tagasi lendas Austraaliasse. Aga täna siis tegin põhjalikuma suurkoristuse- ma viskasin minema kõik ta ebavajalikd asjad. Ja leidsin sealt hulgast hämmastavaid asju. Leidsin riiulitest mustade sokkide vahelt enda kingitud tuttuusi rõivaid, mis talle ammu juba väikesed. Leidsin ka jõulukingitusi teistelt sugulastelt, küll lahtipakituna aga visatud hooletult kuidagi selle jama taha, mis ettepoole oli kogunenud. Muidugi - tal on väga suur kapp. Ma nutsin oma nutud, kui silitasin ta kampsunit, mille kinkisin talle mõni aasta tagasi ja mida ta vist polnud kordagi selgagi pannud. See ei ole tema süü - need olid minu nutud. Lihtsalt igatsen hetkel seda meeletult lohakat aga kohutavalt heasüdamlikku tüüpi niivõrd taga. Aga siis avasin Pandora laeka. See on suur ja massiivne antiikne kirjutuslaud. Meeletult palju sahtleid - suuri ja sügavaid. Mõtsin siis, et teen tulevasele elanikule paar sahtlit tühjaks. Sest enne ei tohtinud ma ühtegi vidinat ega asja puutuda, mis seal sees olid. Minu silmis küll rämps aga Ivo jaoks vajalikud asjad koos muidugi rämpsuga. Tean, kui tähtsad asjad võivad olla teise inimese jaoks prahina tunduvad asjad, sest mu enda kirjutuslaua sahtlid on just sarnased samaviisi. Ahh - ma leidsin selle montstrumi alumisest sahtlist oma vanaemaaegsed pildialbumid. Ja siis läks koristamine lukku. Olen siiani sobranud ja vaadanud neid igiammuseid pilte, millede olemasolust mul üldse aimugi ei olnud. Muidugi olin neid kunagi näinud - siis kui olin veel väike. Aga arvasin, et kogu see kupatus on kadunud kusagile mutiauku, kui mu ema siit ära kolis ja ülemise korruse ära müüs. Aga näed - minevik on olemas! Minevik on alati olemas aga talletatult tuleb see meelde teravalt ja isegi õudusäratavalt. Ma olin unustanud nii palju. Ja ma olin nii eelarvamuste kütkes. Ma olin olnud kunagi oma ema peale nii vihane aga nüüd, kui vaatan ta noorust ja tean tema lapsepõlvetaaka, jooksevad pisarad jällegi mu silmadest. Sest mu ema oli ja on lihtsalt nii ilus inimene. Tavaline inimene, kes tegi vigu oma elus. Hiljem. Siis, kui eluraskused teda üritasid seljatada. Ja see, et mina sellel hetkel puberteet olin.. ja tiba hiljem.. selle endale tehtud ülekohtu peaksin ju unustama.. onju? Sest ta on minu ainuke ema..

Aasta siis oli 1950. Ja mu emal on seljas vanaema tikitud ja õmmeldud rahvariided - nii nagu tolajal oli kombeks.

Ma olin vapustatud, kui seda ülalpool olevat pilti nägin, sest mittekunagi enne ei ole ma märganud oma välimuses ühtegi sarnast joont oma emaga.

Aasta siis oli 1967.

Ja see halenaljakas ilma vutsidega tegelane peaks olema minu isa.. Tegelikult ongi, sest temalt olen pärinud oma koledad pikad varbad ja suht keerulise iseloomu..

Ja kui ma neid pilte lappasin, siis vaatasin - aa see on mu õde koos mu emaga. Aga siis, kui täpsemalt vaatasin, sain shoki. Need vanad köögikapid.. see noor ja patsidega tegelane, kes maimikut süles hoiab.. aastad ei klapi - see saan olla ainult mina..

Nonii.. või tohohh, nagu ütleb üks mu hea sõber.. läheme siis oma jutukesega edasi. Sest ma ei taha, et  Minevik kaoks kusagile mutiauku. Tahan talletada vähemalt mõningatki pildid siia üles- ma loodan, et see on kindlam koht, kui mõni sahtel, kus hiired kogu selle kupatuse pudruks närivad.

Ma leidsin palju, palju pilte ja pildikesi igasugustest tegelasest, keda ma ei tea aga kes kindlasti olid sugulased. Kõik nad poseerisid täpselt nõndaviisi nagu vanasti kombeks. Esinduslikult ja uhkelt. Naised olid üleslöödud aga ei naeratanud fotograafi ees. Sest nii ei olnud kombeks. Hästi palju oli pulmade ja matustepilte. Vanaaegsed pulmapildid eriti ei erinenud matustepiltidest, sest poseeriv rahvas võttis suht tõsiselt oma poseeritava rolli. Kõik mehed olid ülikondades ja naised peenelt riides. Kõik olid kohal ja käitusid kombekalt.
Leidsin ka vanade piltide seast mõned hilisemad - nimelt minu vanaisa matusepildid. Olin siis peaaegu viiene ja häbiks pean tunnistama, et ei adunud üldsegi seda traagigat, mis toimus. Seda, et minu kõige tähtsam inimene on läinud.. igaveseks..

Ma olin vist siis juba suht edev, sest see olengi mina, kes kõõritab oma paar aastat vanema täditütre kõrval rõõmsa näoga fotograafi poole.

Veider on see, et me naerame oma igapäevaelus igasugu lolle sarju, nagu "vaprad ja ilusad" jne. Tegelikult neid pilte sirvides tean mina ja ka mu õde, et meie suguvõsas on toimunud täielik "Santa Barbara" ja ma ei saa ega taha sellest rääkida. Ma olen elanud oma pojaga suht eraklikku elu ja ma ei ole suhelnud pikka aega oma sugulastega. Olen kogunud omale ümber oma sugulased - sõbrad, keda ei ole küll palju aga nad on mulle äärmiselt hingelähedased.
Kui ma vaatasin täna neid vanu pilte, siis tekkis minu sees meeletu vastandlik emotsioon - ma heldisin ja samas vaatasin kortsus kulmuga neid nägusid. Ma tean neist ühte koma teist.
Ja naljakas on see, et vaatad - pilt.. okei.. aga selle tavalise näo taga on nii pikk stoori. Sõjastoori, armustoorid, egoistlik käitumine ja elust välja raiumine.. kasvõi üle laipade. Nonii oligi tolajal vist. Kõige suuremast litsist sai vanaduspõlves kõige suurem usklik jne..
Aga need inimesed andsid mulle selle elu, mida ma elan. Minu oskuste alged, mida ma oskan. Las neil olla ka oma luukered kapis. Mul on neid kah päris mitu.

Minu vanaema. Ta oli kahtlemata kõige armsam inimene minu lapsepõlves. Tema jutud ta läbielamustest elus ja reisidest, mis ta mulle vestis, andsid mulle kindlasti selle tõuke elus, milline olen mina hetkel.

Minu vanaisa. Temalt sain ma oma muusikahulluse. Kuna ta oli pensionil, kui olin väike, siis tegeles ta minuga aktiivselt. Ma ei mäleta seda, et oleksin kunagi õppinud lugema, kirjutama, laulma või klaverit mängima. Enda mälestustes oskasin seda teha koguaeg. Kahju ainult, et laulmise olen ära unustanud. Aga seeeest on mul siiani säilinud väga hea muusikaline kuulmine.

Nemad mõlemad koos kunagi ammu

Mu vanavanemad koos minu emaga paar aastat peale seda, kui nad olid lapsendanud mu ema lastekodust

See oli seeaeg, kui mu vanaisa ehitas Pedaja maja. Ta ehitas selle minu vanaema jaoks siia - Liivale. Ainult selletõttu, et mu vanaemal oli ravimatu astma ja arstid ei osanud soovitada enam midagi muud, kui kolimist männimetsa alla. Nad istutasid ümber maja 22 õunapuud, millest enamuse ma võtsin maha, kui vanaema suri.

Ja selle pildi panen selle pika jutu taha lihtsalt lustipärast. Saage tuttavaks, minu vanaisa - Eduard Metsvahi - kapitalist ja metsavend - Teise Maailma sõja ajal pidevalt ülekuulatav ja küüditamisohus elav tegelane - muusik ja kultuuriinimene.. kui ma nüüd õigesti näen, siis peaks ta seal meestekooris olema pildil paremalt üles kolmas rida esimene tegelintski.