raske pühapäev

Mu ema läheb homme haiglasse. Tegelikult ei ole seekord tal kallal mingi hirmus tõbi, mis meid väga-väga muretsema paneks. Mõni aeg tagasi oli see nii, aga õnneks tänu Tartu tarkadele arstidele sai ta oma kurjast tõvest võitu. Tookord olime ikka päris hirmul.
Aga mure ei piirdu ainult ema tervisega. Nimelt on ta oma vanaduseüksinduses soetanud omale seltsiks terve hulga pudulojuseid. Kasse ja ühe jubeda koeranässi, kellel nimeks Bosse. Kahjuks hetkel puudub mul foto sellest koerast, seetõttu katsun maalida selle pildi sõnades. Koeramoodi olevus on ise pisike habemega ja valget värvi nähvits. Karvkate ta seljas jätab sellise mulje nagu oleks keegi teatud mõne sentimeetri tagant tõmmanud heegelnõelaga välja ühe üksiku tuustaka. Ja oleks tal siis hea ja rahulik iseloom. Ütlen ausalt, et mulle tegelikult meeldivad koerad - sellised suured, rahulikud ja väärikad. On olnud mul ka paar sellist - üks elas koera kohta väga kõrge vanuseni - neljateist aastaseks. Ta nimi oli Jurma, tõug - vetelpäästekoer ehk siis njuufa ja ta oli mu parim sõber terve mu teadliku lapsepõlve ja ka hiljem veel. Aga see mu muti koer, nimega Bosse on häbiks kogu koerasoole. Nii oma välimuselt, kui ka iseloomult. Sest tal puuduvad käitumiskombed, eneseväärikus, kui ka mõistus. Kõige jubedam on see, et ükskõik, mis inimest ta näeb, kukub ta kohe kargama tema ümber vähemalt 1,5 meetri kõrgusele, ise üliõnnelikult ja kiledalt klähvides. Kurat, see koer on minu õudusunenägu. Ja minu tänane missioon oli see, et pidin ära tooma selle koera Võhma linnast oma ema kodunt ja viima ta oma õe juurde nädalaks hoiule, kuni mu ema haiglas on.
Ega mu õde kah ei ole eriti vaimustuses sellest koerast ja on teinud mulle korduvalt vihjeid, et võiksin ka vahel ise koerahoidja rollis esineda. Kuid õnneks ta loobus sellest mõttest suht kiiresti, kui vihjasin juhtumile hiirega.
Emme pakkis mulle kaasa terve autotäie kapsaid, kaalikaid, pogandeid, peete ja tomateid. Ja siis hakkas peale minu õudustrip Tallinnasse. Kahetsesin juba esimese viie minutiga, et mul ei olnud jätkunud südant seda kuradi peni pagasnikusse toppida. Lõpptulemusena, et saaksin rahulikult ja ohutult sõita see 150 kilti, sidusin ta väga lühikese nööriga tagaistme peatoe toru külge. Alles siis sai koer aru, et miskit on mäda ja ta on sunnitud ennast viisakalt üleval pidama. Õnneks ta tegigi seda mingi aeg, sest teeolud olid rasked ja koeraga sehkendamiseks ei oleks mul jätkunud lihtsalt võhma.
Kunagi, kui ma ca tiba viis aastat tagasi selle auto ostsin, siis oskasin paari talvega keerata oma esiklaasi täeisti p...sse. Tänu sellele, et olin nii loll ja kannatamatu, et iga talvehommik raiusin täiest jõust metallklaasipuhastajaga jääd esiklaasilt, eriti just juhikoha eest. Tänu sellele on see täis millioneid mikroskoopilisi täkkeid, mis annavad endast märku just siis, kui sõidad pimedal maanteel ja sulle sõidavad vastu kolonnides rekkad ja autoderead. No mitte sittagi ei näe. Lisaks veel vihm, udu, ja halvad kojamehed ja vanale autole iseloomulikud sitad esituled. Ükskord, kui mingil põhjusel Mikk minu autoga öises linnas sõitis, küsis ta minult hämmeldudes, et kuidas on võimalik üldse sellise esiklaasiga sõita? Mina, kui vana linnasõidukala ei ole varem sellele tähelepanu pööranud aga täna maanteel olin küll surmahirmus, sest olin kindel, et ei jõua elusalt koju. Peaaegu sama hirmul, kui pooleldi ülespoodud Bosse tagaistmel.
Aga õnneks kõik läks ikka nii hästi, kui tavaliselt läheb - koer sai viidud mu õe juurde, ise olen turvaliselt kodus küdeva kamina ees, mis mu laps mulle süütas ja tunnen ennast hästi. Jääb veel soovida, et mu emme paraneks jõudsalt ja jõulude ajal kohtuks kogu meie pere tema juures Võhmas täie tervise juures.. ka Bosse.
Pildil minu mamps koos mu õelapse Carmeniga tantsimas.