lahtiste uste päevad on läbi

Ma ei ole kunagi oma koduuksi lukustanud. Ei siis, kui kodus viibin ega ka siis, kui kedagi ei ole kodus. Vahel tõmbab keegi kogemata välisukse sneprisse aga siis teavad ka kõik mu sõbrad, kus võti asub ja saavad ukse lahti teha, kui mulle külla tulevad. Sest nad teavad, et mul ei ole selle vastu midagi ja tänapäeval helistavad kõik viisakad inimesed telefoniga ette ja ma tean neid oodata. Vahel tahab keegi sõber minu käest midagi laenata - näiteks fotokat ja mind ei ole kodus. Ta helistab mulle ja ma ütlen, et mine võta mu elutoast kapi pealt. Ma ei lukusta ka autouksi, kui viitsin auto aeda ajada. Vahel ei lukusta ma neid ka siis, kui auto tänavale jääb. Lihtsalt sellepärast, et ma ei ole harjunud seda tegema. Sest ma tean, et siinkandis on turvaline elada ja kunagi ei ole midagi juhtunud, mis paneks mind teistmoodi mõtlema. Ükskord küsis üks mu sõbra sõber minu käest läpakat laenuks paariks päevaks. Kuna ta ei olnud mulle hea tuttav ja päris üksi ta mu elamises ei oleks orienteerunud, siis ütlesin talle, et kuna ma ise kohe kodunt välja pean minema aga auto jääb koju, siis viskan läpaka esiistme peale ja autouks on lahti. Et mingu millal tahab ja võtku sealt. Mäletan, et ta oli suhteliselt hämmeldunud.
Aga alates eilsest panen uksed lukku ka siis, kui olen kodus. Sest juhtus niisugune asi:
Kui olin esmaspäeva õhtupoolikult surmväsinult koju jõudnud, natsa toitu alla kugistanud ja diivanile küdeva kamina ja teleka ette ennast kerra tõmmanud, tuli mulle peale surmauni. Selline rammestav uni, mis kestab vahel tund kuni paar, peale väsitavat nädalavahetust ja mitut korralikult magamata ööd. Lihtsalt tunned, kuidas kondid surisevad ja sa vajud mõnusalt pehmesse auku.
Ärkasin sellepeale, et keegi raputas mind mu paljast õlast ja karjus mulle kõrva: ärgake, ärgake, kas teie olete Marge!! Jubeda ehmatusega lõin lahti silmad ja nägin enda kõrval pikka kõhetut vanameest parmumantliga (selline pruunist presendi moodi viledaks kulunud materjalist, mis ulatab pealepoole põlvi). Karjatasin ehmunult ja tõmbasin teki kurguni. Aga vanamees karjus edasi, nagu oleksin halva kõrvakuulmisega vanainimene: Kas teie olete Marge? Teile on tähitud kiri! Kirjutage alla! Ja vehkis mingi paberipakiga mu nina ees. Mis te tahate, kuidas te sisse saite? karjusin mina vastu. Selle peale seletas vanamees kõrgendatul toonil, et oli kopsinud vähemalt kümme korda mu uksele, seejärel selle avanud ja kuulnud, et kusagil mängib kõvasti televiisor. Selle hääle peale ta oligi mu tuppa sattunud ja näinud siis mind seal magamas. Röögatasin selle jutu peale ja seekord juba vihast, mitte hirmust. Appi, appi, murdvargad! Küünitasin laual asuva mobiili järgi. Kohe helistan politseisse, mis õigusega te omavoliliselt sisenesite mu koju?! Sellepeale üritas vanamees, kes tammus saabastega elutoas mu vaiba peal, veelkord seletama hakata, kuidas ma koputuste ja hõigete peale ei reageerinud aga kui ta nägi, kuidas ma telefonis numbrit valisin, jooksis ta lihtsalt minema, jättes kõik uksed pärani. Jälgisin hämmeldunult aknast, kuidas ta plagas välja mu autoväravast, mille olin loomulikult ise oma laiskusest lahti jätnud ja kadus naabermaja varju, mantlihõlmad lehvimas tuules. Ta nägi välja nagu pikk, kõhetu kummitus, keda elu on halvasti kohelnud ja minu mäletamist mööda oli tal väga halb hambumus. Kuigi see hammastevärk võib nüüd tagant-järgi tunduda ka mu oma fantaasia vili.
Aga nali naljaks, teisest küljest on kole ärgata oma turvalises kodus sellisel moel. Arvan, et kui mul poleks seljas olnud ainult õlapaeltega topp ja trussikud, oleksin hirmust lakke karanud või siis püsti hüpanud ja vanamehele kätega selgeks teinud, mis on head kombed ja teiste inimeste kodu ja privaatsuse austamine.
Hommikul helistasin Eesti Posti ja uurisin, kas see võis olla nende teenus, mida nad mulle nii jultunud moel pakkusid. Tuli välja, et mitte. Rääkisid mulle konkureerivast kullerfirmast, millel nimeks D2D. Helistasin ka sinna. Vastas mulle sümpaatse ja vastutuleliku häälega naisterahvas. Rääkisin talle kõigepealt oma murest kirja pärast. Et tahaks tegelikult ikkagi ju teada saada, mida sisaldas see tähtis paberipakk, mis mulle personaallselt koju toimetati. Ta palus mul hetke oodata toru otsas, kuni ta asja uurib. Ootamise ajal, kuni ta arvutis klõbistas, jõudsin talle ka pajatada seda, et kavatsen räige kaebuse esitada tegelase kohta, kes eelmine õhtu mu eravaldusesse omavoliliselt tungis. Seepeale muutus naisteenistuja hääl ettevaatlikuks, ta palus luba mulle paari tunni jooksul kindlasti tagasi helistada ja täpse info edastada, kas siiski oli tegemist nende firma kulleriga. Ootan seda kõnet siiani, kell siis hetkel pool kümme õhtul. Huvitav, kas ta unustas mind või..?
Kurb, et pean neid paganama uksi nüüd lukustama hakkama. Elama hirmul lukkude ja riivide taga nagu mingis kuradi Harlemi linnajaos. Varsti pane veel trellid kah akende ette nagu mõnes Kopli alumise korruse korteris. Ja kardaks siis veel pätte! Ei, kullerfirma ametnikke!