mõrv või enesekaitse?

Vastik viirus murdis mu maha ja olen vaevelnud selle käes juba pühapäevast saadik. Kõik see jama, mis külmetushaigusega kaasneb: külma- ja kuumahood, nõrkus ja öine higistamine peale ohjeldamatut teejoomist. Tagatipuks kõigele avastasin eile öösel, et mu majja on omavoliliselt kolinud närilised. Kui palju neid siin pesitseb ja kas nad on hiired või rotid, on hetkel veel täpsustamisel. Aga eile öösel tabasime ühe isehakanud üürniku teolt ja lõpetasime koletul kombel ta üürikese elu. Natukene paha tunne on siiani sellepärast, sest usun sügavalt karmasse ja kardan, et see tegu tuleb mulle kunagi mitmekordselt tagasi. Kui selles elus mitte, siis järgmises kindlasti - kui võib-olla sünnin hiirena ja kui keegi jõuliste käsivartega tigedaks aetud majaperenaine mu ühe löögiga näiteks taignarulliga lömastab..
Aga ma hoiatasin seda elukat mitu korda, enne, kui asi tõsiseks läks.

Tegelikult ma ei karda hiiri ega rotte.. või vähemalt ei kartnud lapsepõlves. Kui ma olin laps, siis püüdsin ükskord isegi palja käega kinni mingi uimase hiirepoja, kes meie köögis ringi tuias. Ja panin ta purki elama, kus ta üsna kiiresti kõnges, arvatavasti stressi, kuigi oma lapsearuga hoolitsesin tema eest endaarvates igati hästi.
Kunagi ostsin ka Nõmme turult endale roti. Sellise halli, nagu näevad välja need närilised, kes metsikult ringi jooksevad. Tema elukohaks oli akvaarium mu teleka peal. Üritasin teda ka igati kodustada ja enda sõbraks teha. Võtsin teda tihti puurist välja, rääkisin temaga, söötsin teda parimate paladega aga ikkagi millegipärast ei sallinud ta mind. Seda oli näha ta pilgust, kui ta mulle otsa vaatas. Sain ka mitu korda hammustada, kusjuures hambad lõi ta mulle sisse lihtsalt kiusu pärast, mitte, et ma teda halvasti kohelnud oleks. Õnneks suri see rott mõni aasta hiljem vanadussurma. Ja ei saa salata, viimase aasta jooksul hoolitsesin tema eest vaid kohusetundest ja kui ta suri, olin üsna õnnelik.
Aga minu esimene kokkupuude närilistega oli siis, kui mu vanemad hankisid mulle pärast pikka lunimist hamstri. Olin siis veel üsna noor, sest mäletan temast vaid seda, et ta oli musta-valge kirju ja haises oma rattaga puuris. Mingil salapärasel kombel kadus ta sealt järsku. Lihtsalt ühel hommikul oli kadunud nii puur, kui ka hamster. Mu vanemad lohutasid mind ja rääkisid, et ta läks toredasse kohta, mille nimi on Hamstrite Maa. Kahtlustan, et neil sai lihtsalt villand sellest, et ma ei viitsinud puhastada puuri, mis pani lehkama terve meie elamise.
Aga nüüd, aastaid hiljem olen hakanud pelgama neid närilisi. Mitte, et ma kardaks neid nii, nagu ämblikke.. ei, mulle on lihtsalt vastumeelne mõte, et nad tegutsevad mu läheduses, jooksevad mu poole või kõige hullemal juhul peaksid mind riivama.
Ja see tegelane, kes eile öösel mu niigi vaevatud und häiris just tegigi seda. Ta tungis mu magamistuppa. Võib-olla oli põhjuseks poolik raffaello kommipakk, millega enne und üritasin oma haiget organismi turgutada, igastahes äratas vähemal kolm korda öö jooksul üles mind mingi vastik krabin. Kõššitasin siis ja tegin müra, et tegelane lahkuks ja laseks mul magada. Aga ei, kui kolmas kord üles ärkasin, siis panin tule põlema ja hakkasin asja uurima. Kõigepealt piilusin voodi alla, kus valitses tühjus. Siis ootasin tibakese vaikselt ja mingi aja pärast hakkas kostuma voodi kõrval asuva kummuti alt tuttav krõbin. Nihutasin kiire ja osava liigutusega kummutit.. ja siis kostus kõrvulukustav karje. See ei olnud piiksumine, mida teevad armsad multifilmihiired. See kõlas nagu varese ja seapõrsa ristsugutise ahastushüüd. Ja hääl ei vaibunud. Suures paanikas jooksin kell neli öösel oma lapse tuppa ja karjusin ta voodi kõrval küll vähe inimlikuma häälega, kui tegelane mu magamistoas. Vaene Ivo, kui ta lõpuks sai aru sellest, mis ta ema paanikasse oli ajanud, siis ei jäänud tal loomulikult midagi muud üle, kui mulle appi tulla. Aga elukas karjus edasi. Ivo tuvastas kummuti alla piiludes, et arvatavasti olin nihutanud kapi jala talle käpa peale. Kujutan isegi ette, mis häält oleksin võimeline tegema, kui keegi näiteks minu maja mulle jalalaba peale tõstaks. Peale seda, kui Ivo kummutit liigutas, jooksis kolme jalaga tegelane mu riietekappi, kust Ivo ta pooleks saetud värska pudeli ja papitüki abil pärast pikka sehkendamist kinni püüdis. Tekkis küsimus, kuidas võimalikult kiiresti elukast lahti saada, unise ja segase peaga sai valitud hukkamiseks vetsupott. Aga hiir oli visa. Ta ei tahtnud surra. Peale mitut ja mitut loputuskasti sisu, mis talle hooga peale tõmmati, hulpis ja ujus ta ikka veel sinisevahuses vees. Ta oli märg, kolme jalaga ja surmahirmus. Ja ta võitles oma väikese elu eest. Näen veel siiani vaimusilmas ta väikeste silmade hirmunud pilku, enne, kui ta jõud rauges..
Oi, ma juba tunnen ette, et mulle tuleb see ükskord tagasi, kas siis selles või järgmises elus..