blogindus

Blogi kirjutamine on veider asi ja inimesed, kes seda kirjutavad, teevad seda väga erinevatel põhjustel.
Paljud kirjutavad reisiblogi. Mis on tegelikult üks kuradi hea põhjus üldse blogi kirjutamiseks. Mina olen valinud teise tee, sest kunagi ammu alustasin oma reisijuttudega sellelt leheküljelt ja see blogivärk tuli kuidagi muuseas kõrvale. Nii nagu vanasti kirjutati päevikut umbes. Aga muidugi see kaustik oli tavaliselt ärapeidetuna padja all või salajases sahtlis. Ja seda ei saanud keegi lugeda ja sinna ei saanud panna juurde klikatavaid fotosid ja oma lemmikmusa videosid.
Aga ikkagi.. paljud inimesed blogivad ja neid stiile on ka palju, kuidas nad seda teevad.. ja mis põhjustel..
Näiteks tean inimesi, kes elavad väga kiiret ja igavat argipäevaelu - töö, kool, laps, kodu, vähesed hobid, vahel pidu ja aega pole üldse. Ja samas nad kirjutavad peaaegu igapäev ühe postituse oma blogisse oma mõtetest ja tegevustest. Ja mitte lühikese. Kust nad küll selle aja võtavad?..
On olemas ka perverte, kes elavad oma idee välja internetimaailmas, seda kindlasti ka trollates foorumites ja pidades samas ka kõrvalt oma kiiksuga blogi.
On olemas palju fotoblogisid.
On olemas palju luuleblogisid.
On inimesi, kes tunnevad ennast üksikutena, näiteks eriti selliseid, kes on töötavad välismaal ja see on nagu nende väljund kodumaaga suhtlemisel.
Või kes elavad välismaal ja neil on sellest maast paljugi eestlastele pajatada. See on lahe, sest nii palju on seda emotsiooni ja infot, mida sa muidu kuidagi kätte ei saaks.
Ja on veel vähemalt tuhat põhjust, miks inimesed kirjutavad ja näitavad oma mõtteid tervele maailmale. Eestikeelne blogindus on tegelikult ikkagi üsna kitsale ringile avatud, võrreldes suurte maailmakeeltega.
Ma arvan, et tegelikult on blogi kirjutamine üks kuradi hea asi, eriti siis, kui see kuhugi internetist kaduma ei lähe. Kui mingi server põhja ei kõrbe. Või maailmalõpp ei tule.
Sest sust jääb jälg maha. Ja vot selline just, nagu sa hetkel tundsid ja tahtsid.
See on nagu päevik, aga mis ei kolleta. Ja kuhu saab lisada tuhmumata fotosid. Ja kui server katki ei lähe, siis saavad lugeda seda ka su lapsed ja lapselapsed. Ja nad saavad teada, kes oli nende esivanem oma nooruses ja hiljem.. võib-olla selle ajani, kui näpud juba tömbid ja silmad ei seleta.
Mina tahaks küll teada oma esivanematest - nende mõtetest, arusaamadest ja arengust. Nende noorusrumalustest ja vanadusseiklustest:) Aga kahjuks tean ma seda jubevähe.
Ja hea meie ajastul on see, et see on võimalik. Et su lapsed ja lapselapsed loevad kunagi su lolle mõtteid.. ja vaatavad su vanaaegseid muusikavideosid.. ja näevad, mis koll sa tegelikult olid kunagi.