hetk

Tulin just koju ja kuulatasin Ivani ukse tagant imelist muusikapala, mis oli küll halvasti kosta aga mille tundsin ära. Aga olin nagu puuga pähe saanud- ei mäletanud ma esitajat ega kah loonime. Mõtlesin korraks isegi koputada ja küsida, aga siiski kõhklesin, sest ei tahtnud inimese privaatsust segada nii hilja õhtul. Kartsin seda, et see meloodia ununeb hommikuks ja mis sellest kah tolku oleks olnud, et oleks ununenud- olen maailma viletsaim ümiseja ja loo tuvastamine oleks siis olnud null. Ja siis ma segasin privaatsust teistmasti- surusin oma pea õrnalt vastu ust ja püüdsin kinni sellise lugulause- I am still in love with you.. - toksisin ruttu selle googlesse.. nii lihtne see oligi. Klõps ja lugu olemas