Ole nii vahva ja vasta sellele küsimusele ühe lausega paluks. Vat mina ei oska seda nii lihtsasti teha. Lihtsam on vastata, mis ei ole minu elu kreedo.
Kindlasti ei ole ma rahul sellega, kuidas kulgevad viimasel ajal mu päevad ja mis tunnet see minus tekitab. Mitte, et ma haliseda nii väga tahaks, tean, et kõigil on tänapäeval raskevõitu.. Aga siiski..
Kas paneb teid kadestama näiteks selline päevakava:
Ärkad hommikul äratuskella peale ja tunned, et ei jaksa kuidagi oma konte voodist välja vedada. Sest uni on ja tuba on külm. Sest pole keskkütet ja see soe, mida kamin õhtul soojendas on kõik lahtisest aknast välja imetud. Sest aken on vaja ju lahti jätta, kui õhtul suitsetad oma arvutilaua taga. Arvutilaua taga on vaja õhtuti suitsu teha, sest und pole ja arvutis nokkides on niii hea suitsetada. Und ei ole sellepärast, et peale tööd on vaja teha paari-kolmetunnine uinak, sest uni on töölt tulles. Ja siis ongi graafik sassis. Loomulikult tänu sellele ei jõua kunagi õigeks ajaks tööle või kui jõuan, siis nibin-nabin kiirust ületades ja hinge välja tormates. Tööl maadled viimasel ajal majanduslangusega ja ainult probleemidega. Tekib tunne nagu polekski tavalist - seda mõnusat ja toredat tööd enam olemaski. Iga hommik astud uksest välja hirmuga, kas auto ikka käivitub. Iga õhtu koduuksest sisse hirmuga, et jummala eest naabreid ei kohtaks. Sest mul nendega palju kanu kitkuda. Rusuv.. Ja taevast sajab sitta ja paska alla.
Täna toidupoes, kui lihaleti juures lolli näoga mõtlesin, mida koju toidulauale osta, kargasid poodi sisse kaks ca 25-32 aastast meest. Sellist viisakalt riietatud, mitte parmu välimusega. Ilmselge kanepi laksu ilmingutega. Seda oli näha nende kehakeelest ja hirnuvatest naerupahvakutest, millega nad terve kaupluse täitsid. Ciao Pikk! karjusid nad tobedate itsituste saatel mulle juba eemalt. Mis ostad, kuidas muidu läheb? Aa, näe, kotlette! ja samas vaimus purskasid nad "vaimukusi" kuni ma sealt lahkusin. Siis põrkasime me veel riiulite vahel kokku. Poisid maruõnnelikud, kui mind nägid - Oi, tere jälle Kraana! jne. Kassade juures oli tegelastel vaja mulle lepituseks osta terve peotäis heategevuse kellukesi ja ümber minu kellukesi tilistades tantsida ja omatehtud "Kraana" laulu laulda. Tegelikult olid nad päris nunnud. Poetasid kellukesed mu poekotti ja palusid ilusasti vabandust ja puha, et nad minu kohta Kraana olid öelnud. Lahkusin muiates ja jätsin selle nende kiuste omateada, et kõik mu sõbrad-tuttavad mind just sellesamuse nimega kutsuvadki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar