konfidentsiaalsus

Ma lugesin mingil ajal mingit romaani, kus oli umbes selline lause: kui sa tahad kirjutada südamepõhjast ja ausalt, siis ei saa sa seda kunagi avaldada avalikuse ette. Sõnakasutus oli kindlasti teistsugune, kuid mõte oli just selline - ükstapuha, kuidas sa üritad ausalt ennast väljendada suurema ringi ees, ikka ei saa seda teha päris südamepõhjast - tuua välja oma salajasi ja ka vahel musti ja häbi tekitavaid mõtteid; olla see paljaks kooritud persoon, keda sa vahel ise näed oma magamistoa kõverpeeglis üksi olles.
Ok, tegelikult ju kirjutan ikka nõndaviisi, et oleks aus. Aga see ei ole lõpuni aus. Ja see ongi nii. Ükstapuha, kui aus ma arvan hetkel ennast olevat (ja ma usun seda ise ka), ei ole kuidagi võimalik, et see on sada protsenti. Sest vahel ma isegi ei tea, kui sügaval on minu kuratlike ja paheliste mõtete juured. Vahel ma tahan haipida iseennast ja uskuda seda ka ise.. ma arvan, et lihtsalt inimloomus on selline..
Tänapäeval on väga kerge saada mingit infot kellegi kohta läbi interneti. Internet on nagu Sinu CV. Sest see on palju siiram tihtipeale, mida sa paned sinna faili, mille saadad oma loodetavale tulevasele tööandjale. Lihtne ju - Eestimaa on väike ja piisab vaid guugeldamisest ja eelkõige nime toksimisest facebooki. Kui mina tahaksin infot saada oma tulevase töötaja kohta, siis teeksin kindlasti nii. Eelkõige noorte, sest nad on edavad ja näitavad oma slängis oma tõelise loomuse juba paari kuuga välja.
Kas ma võtaksin omale tööle noore mõnuainete tarvitaja, kes sõpradega pasaaritab facebookis omas slängis, mida on nii kerge lahti dekrüpteerida? Ma arvan, et mitte, aga samas olen siia blogisse kirjutanud vahetevahel igasuguseid asju, mis loovad täpse pildi minu tõelisest loomusest ja minu elustiilist.
Miks ma seda teen? Olen selle mõtte juba kunagi ammu siiasamasse kirja pannud. See on mingi tänapäeva eneseväljendamisvorm, mis võrdub samaga, mida meie esivanemad tegid, kui nad kirjutasid oma mõtteid oma kaustikusse ja hoidsid neid padja all. Vahel piisab paarist luulesõnast ja muusikaloost. Vahel on vaja midagi rohkemat öelda. Mitte maailmale. Rohkem nagu iseendale. Aga miks seda siis lasta lugeda kõikidel suvalistel inimestel? Nu ma ei tea.. võib-olla on see juba harjumus, vahel ka igavus.. ja tihtipeale mingi meeleheitlik veebikarje - hei, mina olen siin! Ja ikka veel elus! Aga tihtipeale on see lihtsalt puhas rõõm jagada midagi.. seda, mis nii meeldib.. sest äkki ka teistele meeldib.. ja see mõte on minuarust tore..