enne ja pärast

Naljakaid muudatusi juhtub maailmas hirmus kiiresti. Igasugumoodi muudatusi. Inimesed muutuvad vahel paari aasta jooksul kardinaalselt. Kuigi tegelikult on olemas mingi lööklause - inimene ei muutu. See ei pea vett minumeelest. Inimene muutub ja ka muutub maailm.
Mingi pildiseeria Tallinna muutustest kumab kusagil mu mälusoppides. Keegi lahe inimene oli teinud sellise asja, et oli pildistanud samu kohti täpselt ühest punktist samasse suunda 20 aastat tagasi ja nüüd siis lähiminevikus. Päris lahe oli vaadata. Aga minu mäletamistmööda oli tõesti vahe 20 aastat ja see on juba pikk aeg.
Neli aastat tagasi käisin Taimaal sellises kohas nagu Koh Lipe saar, mis asub Tarutao mererahvuspargis Malaisia piiri ääres. Fantastiline koht. Imearmas Sunset beachil asuv Porn resort varesejalgadel majakestega, loksusime sinna ca 7 tundi aeglase ja vana laevaloguga. Jõudsime täpselt kohale päikeseloojanguks ja sellest sai minu mälupilti unustamatu mälestus.

Saar oli pisike ja suht turistivaba. Mõned resordid ja tillukesed džunglirajad. Primitiivne kohalik küla, millest läbi sammudes oli alati tiba piinlik tunne - et häirime nende vaikset privaatsust.. Aga läbi sammuda sealt oli vaja, kui tulime teiseltpoolt saart mööda kitsast džunglirada. Nimelt ainuke tolmune külapood asetses just teisel saareküljel. Alles hiljuti (enne, kui sinna sellel aastal jõudsin), soovitasin lollilt seda kohta mingitele interneti tuttavatele, kui privaatset paradiisi.
Ohh ja see lahe pisike sukeldumisekeskus, mida pidas tiba üle keskea Kanaadast pärit onu. See oli meie Porn resordi kõrval ja nii tore oli seal peale sukeldumist istuda rannas, jalad liivas ja juua jääkohvi - jutustades divemasteritega ja sukeldumiskaaslastega samal päeval nähtud imekaladest.
See koht oli minu unelm, kuhu tahtsin tagasi tulla. Ja seda otsustasin ma ka teha neli aastat hiljem, ehk siis nüüd.
Sadamas ootas meid aga seekord viie suure mootoriga speedboat, mis viis meid Koh Lipele 1,5-e tunniga. Ja seekord vastaskaldale, mis oli täis uhkeid resorte ja kaubanduskeskusi. Varem oli seal olnud džungel. Pisikese paradiisisaare uue popi ranna nimi oli Pattaya beach. Džiisas, need läikivad peegelklaasist ja kroomitud hooned vastrajatud rannaliival panid mu lõua nutuselt värisema peaaegu kaheks päevaks.
Kuna saar on madala rannaga ja suured laevad ja paadid sinna randuda ei saa, siis oli rajatud keset lahte sadamaparv, kust puupaadid viisid inimesi kaldale. Vanastigi oli see nii, aga ei olnud sadamat. Aga ega ma nurisegi sadama üle, sadam on hea, olin lihtsalt täielikus shokis selle üle, mis oli minu vaateväljas.
Kõikseerahvas kiirpaadilt sõitsid uhkelt "pattayale" ja meie koos ühe samuti shokis saksa onuga võtsime meretakso saare vastaskaldale - sunset beachile. Saksa onu vangutas samuti pead: "Olin siin saarel kolm aastat tagasi ja ma ei saa aru, mis on siin juhtunud. Äkki on tegemist ikkagi vale saarega?" Muigasime mõrudalt ja targutasime edasi - "äkki nad teevad varsti siia ka lennuki maandumisraja", ironiseeris kibestunud sakslane, kes samuti nagu minagi, oli õnnetu oma paradiisi kokkuvarisemise üle. "Ei saa, see saar on liiga väike", vastasin mina. "No kurat, aga siis helikopteri maandumisplats on kindlasti siin paari kuu pärast!"
Kehitasin nõutult õlgu, isegi naerma ei ajanud sellel hetkel.

Jah, mis kõik saab muutuda paari aastaga! Seal, kus vanasti käisime tibusaamul kitsal rajakesel keset džunglit, oli nüüd lai betoneeritud tee, kus vurasid taksod ja rollerid. Seal, kus oli kohalik külake ja imearmas koolimaja, laiutas suur äritänav poodide, spaade ja kaubanduskeskustega. Ok, veidi liialdan, kaubanduskeskused olid siiski tavaliselt ühekordsed, aga keset seda tänavat jalutades oli tunne nagu oleksid sattunud tõeliselt Pattayale. Seal oli kõike, mida tahab turist, kes oma paksu rahapatakaga on valmis kohalikke uimaseks lööma. Ja see kõik, mida tahtsime meie, oli sealt saarelt kahjuks peaaegu haihtunud.
Inimesed ei olnud enam nii siirad. Inimesi oli liiga palju. Kommerts. Kapitalism. Liiga kiire rütm, ei mingit ajarattas vaikset võnkumist.
Õnneks oli alles Porn resort, mis küll natuke uues kuues, kuid pakkus meile seal saarel selle vajatud pelgupaiga. Suht sarnase fiilingu nagu neli aastat tagasi, et tõused hommikul kell kuus üles, tõmbad koos päikesetõusuga oma lestad jalga, maski pähe ja lähed nagu tank tuttavate korallide vahel sügavsinisesse vette kalu luurama. See on hea koht siiani..
Aga nüüd siis pilt sellest teekonnast, mis on keset saart ja mis viis meid vanasti pisikesse kalurikülla, kus oli saare ainuke pood. See pilt on tehtud 4 aasta tagasi.

Ja täpselt sama koht tänapäeval..