tööjamps ja muu

Enne reisi tavaliselt loed kõigepealt kuid, siis nädalaid ja lõpuks päevi.. et tahaks kohe kiiremini reisile saada. Ikka tahaks, kuid paar päeva enne tekib kerge paanika oma maiste asjade pärast. Töövärk ja seekord ka koduvärk, sest seekord ei jäta ma oma kodu lihtsalt üksi, paludes, et mõni hea sõber mu lilli kastaks korra nädalas, vaid mu täiskasvunud lapsuke jääb ise koduhoidjaks. Hirmutav, kui meenutan seda, milleks olin ise võimeline 18 aastaselt.. Aga ükspäev peab tekkima ka seepäev, kui lapsevanem tunnistab seda, et vot nyyd oled sina - Poeg Suur ja ma usaldan sind kõiges ja usun, et sa saad hakkama tühise 17 päeva jooksul ja mingit totaalset sitta kokku ei keera. Tegelt ma ju tahangi seda uskuda. Vähemalt seda, et selleks ajaks, kui ma pidulikult tagasi olen, siis on kõik totaalse sita jäljed totaalselt ära koristatud. Näiteks mulle ei meeldiks, kui minu punased pitsilised stringid ripuksid vesipiibu küljes, nagu juhtus eelmisel aastal mu lapse sünnipäeval, kui kolmanda päeva õhtal koju saabusin. Kusjuures stringid olid võetud minu privaatse toa privaatsest pesusahtlist ja nagu ma hiljem teada sain, kalpsas enne vesipiibu külge riputamist nendega mööda mu tuba üks hullumeelne teismeline, kes oli need omale pähe tõmmatud ja minu päikseprillid ette pannud (kah pärit minu privaatsest sahtlist). Jah, eks tekib kõhklusi ja kahklusi pärast sääraseid seiku ja ka pärast teisi mõningaid seiku, jätta rohkem, kui kaheks nädalaks kogu oma elamine poolemeelsete puberteetide meelevalda, kes kõik lubavad käituda "korralikult." Majakindlustus on õnneks tehtud.
See on kõigest üks murekene..
Aga see kurati töövärk kuhjub just siis ülepea, kui ta seda ei peaks nii tegema.
Nokkisin netist mõned head vanarahvatarkused, mida mõtlesin, et söödan parajal ajal ette oma ülemusele ja töökaaslastele, kui keegi liiga palju mölisema peaks hakkama:
Minu lemmik - Esmaspäevase töö sööb siga ära.
Veel - Iga inimene elab õnne tõttu, ei mitte töö ega jõu tõttu. vot!
Ja palju hämmastavaid vanasõnu, asjakohaseid ja mitte päris asjakohaseid. Aga mulle meeldivad nad kõik, sest mulle meeldivad vanasõnad:
1. Joodik kõrtsist mööda ei lää, hooletu ilmaski tööga kõrda ei saa.
2. Hea hakkamine on ju pool tööd.
3. Hobuse sitt ei täida merd ega meeste töö tee kedagi rikkaks.
4. Iga inimene elab õnne tõttu, ei mitte töö ega jõu tõttu.
5. See on üle jõu töö: kana kaela söömine ja päält pää puu raidumine.
6. Kerge pea annab jalgadele tööd.
7. Ennemasti on koira perssest kusi otsas, kut töö otsa saab.
8. Maa peal olla seitse hullu: söömahull, joomahull, tööhull, laiskusehull, rahahull, näljahull ja riiuhull.

Ja kui jube palju feministe läheks hulluks, kui süveneksid nendesse vanarahvatarkustesse:
1. Ühe meesterahva taline sitalkäimine on palju enam, kui naisterahva suvine töö.. ?
2. Naiste tööd ja sõithobuse sitta ei nähta kuskil.. ?
3. Naisterahva töö ja märahobuse söömine ei lõpe iial otsa.. ?
4. Niket-näket ikke naiste töö.. jne. (see viimane kõlab kõige nilbemalt, lausa õõvastavalt)
Einohh, vanad targutajad, ärge ajage mind närvi..Ehhee, aga leidsin sellest pikast rivist ka oma lemmikvanasõna -
Kõik laisad kiitvad seda maad, kus pole tarvis teha tööd!
Vot, lähengi paari päeva pärast laiskademaale ja võib-olla hakkab seal nii meeldima, et ei tulegi tagasi!
Sest õõvastusega pean tunnistama, et leidsin veel kaks vanarahvatarkust:
1. Tee tööd, kuni elad!
2. Töö ei lõpe eladeski.