see tegelikult ei ole suitsetamise reklaam

Kunagi tõmbasin kollast Camelit. Aastaid. Siis tõmbasin punast Marlborot. Palju aastaid. Hea oli oma töökohas unustada oma suitsupakk suitsunurka. Sellepärast, et keegi ei torkinud seda ja kui sa kolme või nelja päeva pärast sinna saabusid, siis oli see kenasti ja puutumatult alles. Kõik teised, kes tõmbasid lahjasid suitse, kirjutasid oma nime suitsupakile ja valvasid seda hoolikalt. Tihtipeale tegi keegi mu töökaaslane kellegi kulul sellist julma nalja, et võeti minu suitsupakist sigarett ja pandi kellegi lahjasse suitsupakki. Ja kui selle lahja suitsupaki omanik sealt siis kogemata minu suitsu oli endale põlema pannud, siis järgnes sellele kärarikaks emotsioon. Tunne siis olevat olnud, nagu oleks okastraati tõmmanud. Mul seda muret ei olnud. Kuni ühel kenal päeval tundsin, et midagi on mäda. Tekkis õhupuudus ja suitsuköha. Vahetasin punase marpsi Light Marlboro vastu. Ja mingi aja pärast üritasin endale leida veelgi lahjemat suitsu, mis mekiks ka hästi. Avastasin enda jaoks Parliament Silver Blue sigaretid, mis iseenesest sigakallid aga lahjad ja mekkisid hästi. Võrreldes punase marpsiga on need siis 3 x lahjemad. Aga on ka veel lahjemaid sigarette. Minu viimane leid, mida suitsetan kirglikult juba üle kuu, on Kent White Infina - tõrva 1 mg; nikotiini 0,1 mg ja vingugaasi 2 mg. Kümme korda lahjem, kui punane Marlboro siis. Teen igaljuhul edusamme oma tervise nimel. Aga maha jätta tegelikult ei ole veel üldse soovi. Tegelikult arvan, et kui mind üksikule saarele visataks, kust ei oleks võimalik leida tubakaseemet, mida kasvama panna (meenub Jules Verne "Saladuslik saar"), siis tõmbaksin kasvõi põhku. Ma lihtsalt olen sõltlane. Ka veel meeldib mulle see püha suitsupausi hetk tööjuures, peale mingeid raskeid tehinguid ja toimetusi. Sest peale seda on suitsupaus püha ja keegi ei tohi sind segada sellejuures. Ja siis veel see tore komme suitsetada, kui sa napsutad.. no sellest ei saa üle ega ümber. Üks käsi tõstab viinapitsi ja teise käega imed nikotiini. Lõppkokkuvõttes, mida tahan öelda - see on sõltuvus, millest tahaksin vähem vabaneda, kui rohkem edasi suitsetada.
Tänapäeva Eesti sigaretipakkidele kirjutatakse ka igasugu hoiatusi, mis tegelikult peaks mõjuma. Nagu näiteks: " Suitsetamine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist." Ja veel: "Suitsetamine lühendab eluiga." Etskae, nagu ma seda ise ei teaks. Naljakas on see, et väga karmilt keelan oma 19 aastasel lapsel suitsetamise ära, aga ise ei kavatsegi seda maha jätta.
Taimaal on näiteks suitsupakkidel igavate tekstide asemel koledad pildid - mustadest kopsudest, rasedatest naistest, kellel suits hambus, koledadatest hammastest jne. Peaksid olema mõjuvad küll. Aga meil sai nende piltidega vaid nalja. Poest suitsu ostes palusime alati kõige naljakamate piltidega sigaretipakke. Üks lemmikpilt siis oli see hammastevärk:

Selle pildiga suitsupakke sai ka koju tuttavatele suveniirideks ostetud tookord, aga ükskord, kui Ailiga olime oma esimesel Aasiareisil, sain paraja šoki. See juhtus nõndaviisi: väljusin just meie majakese dushiruumist, et magama minna ja Aili - va kavalpea oli rebinud suitsupakist välja paberist hammastekoha ja paigutanud selle osavalt oma lõugade vahele. Ja nii ta mind seal voodis ootaski. Päris loomutruu ja õõvastav vaatepilt, kas pole?