Lõik minu Filipiinide reisipäevikust

Mees tapab kiire liigutusega ämbliku bambusehüti seinal. Kole plekk jääb järele - kaheksa suurt kombitsat ümbritsemas ümmargust mädaplekki nagu päikesekiired.
Naine, keda mees vahetult enne ämbliku lömastamist nurka surus, karjatab..
Ta põikles vastu enne, kui oli üldse asjast aru saanud. Ta ei usaldanud meest.
Aga siin hütikeses on olnud alati alati ämblikuoht ja naisel on ämblikufoobia. Mees teab seda.
"Miks sa mind ei usalda?" küsib mees hiljem pisikesel rõdul, kui naine kiigub juba suures ja mugavas aasiapärases kiiges.
Naisel on häbi. Sest kui ta meenutab minevikku kuni kakskümmend aastat tagasi, siis ei ole kunagi põhjust olnud meest sellises situatsioonis mitteusaldada.
Vihma lödistab troopilises palavuses ja see on lihtsalt nii kodune.
"Sa oled ikka täitsa loll," nendib mees suht heatahtlikult ja läidab sigareti.
"Sorry, jah.. anna mulle andeks. Aga tihti ei oska ma vahel Sinu suust eristada tõde valest. Ja siis see usaldusvärk ongi nõndaviisi paigast ära.. ja tihti kuulen Sinu suust sellist kriitikat, nagu oleks ma tropp ja siis põiklen vastu täiest hingest nurkasurumisele."
Mees suitsetab. Pimeduses paistab vaid õrnalt tema näoprofiil ja hõõguv sigaret koos sõrmeotstega.
"Kui Sa midagi väga tõsiselt elus tahad, siis oled sa kõigeks võimeline. Sa ei löö risti millegi ees ette aga samas sul on hea süda." nendib mees rahulikult.
Naine teab, et mees ei valeta sellel hetkel, sest nad tunnevad üksteist juba väga kaua.
"Kas see oli nüüd kompliment?" küsib naine hingates kopsust pahinal välja troopilist õhku koos nikotiiniga.
"Kompliment?" mees naerab hääletult-mõtlikult. "Jaah, võib-olla," ja ta toon muutub natuke kibestunuks ja irooniliseks: "Aga ma pean Sind tänama selle eest, et minust on saanud selline tõbras nagu olen praegu.. Sa oled õpetanud mind valetama silmagi pilgutamata. Ja paljusid sarnaseid asju tegema. Kunagi, kui olin kahekümneaastane, siis ei kujutanudki ette, et minust oleks võinud kujuneda selline inimene. Aga seda Sinu õpetuse järgi elamist on tänapäeval vaja. Tänan Sind!"
"Sa oleksid õppinud ka seda ilma minuta," ütleb naine rahulikult