Jah, ma olen Hiinamaal. Ja mulle meeldib siin. Nii nagu mulle meeldib koik see vark ca iga kord, kui olen jalle reisil. Ja ma tunnen jallegi, et Suur Maailm ongi minu kodumaa.
Ma kohanen nii kiiresti, hoolimata erinevatest kultuuridest ja kohutavast keelebarjaarist, et vahel on endalgi imelik, kuid hea tunne.
Vahel arkan oma hotellivoodis ja motisklen.. kus ma kyll olen.. See on unesegune ja hea, aga ka tiba hirmutav tundehetkeke. Ja siis tuleb meelde. Koht, kus olen. Ja see, et Suur Maailm on mu kodu!
Ma elan sisse nii kuradi kiiresti, et see vahel tundub ebareaalne, nagu unenagu. Aga mulle meeldib, et see nii on.
Eestis tunnen ennast vahel tillukese ja mottetuna ja eelkoige rahutuna. Aga ringi trallates tunnen ennast vabana nagu lind.
Eestis on tihti mu motte ja kaitumisviis oel ja ka kammitsetud. Ja vahel ka ylepakutud nagu oleksin janes hundinahas. Ja ma olen ju nii palju naeratanud lihtsatele moodakaiatele.. nah.. eestlatele, keda kogemata fyysiliselt riivad voi pilguga riivad.. aga tihti, muidugi mitte alati, tekib vastupilgust tunne, nagu oleksin nodrameelne. Nagu daun voi miski saarane. Aga ma ikka yritan Eestis inimestega vahetult suhelda.
Aga hetkest siis.. olen esimest korda elus Hiinas ja hiinakad ei oska minuga verbaalselt suhelda ja samuti mina ka nendega. Moned yksikud ainult meie linnas (hotellis) raagivad ingleesi. Tanaval kyll mitte. Aga on olemas kehakeel. Ja lapsed silkavad pidevalt minu ymber ja tahavad katsuda mu juukseid. Samuti on seda yritanud teha taiskasvanud mehed ja naised.. ise lagistades naerda ja kikivarvukile toustes..Sest ma olen ju pikk ja mul on tulipunased juuksed. Ja see on naljakas nii nende, kui ka minu jaoks.
Ma olen alles teist paeva siin ja ma ei tea, mis edasi saab. Aga yhes asjas olen kindel.. saab juhtuda ainult positiivseid asju.
Ma kohanen nii kiiresti, hoolimata erinevatest kultuuridest ja kohutavast keelebarjaarist, et vahel on endalgi imelik, kuid hea tunne.
Vahel arkan oma hotellivoodis ja motisklen.. kus ma kyll olen.. See on unesegune ja hea, aga ka tiba hirmutav tundehetkeke. Ja siis tuleb meelde. Koht, kus olen. Ja see, et Suur Maailm on mu kodu!
Ma elan sisse nii kuradi kiiresti, et see vahel tundub ebareaalne, nagu unenagu. Aga mulle meeldib, et see nii on.
Eestis tunnen ennast vahel tillukese ja mottetuna ja eelkoige rahutuna. Aga ringi trallates tunnen ennast vabana nagu lind.
Eestis on tihti mu motte ja kaitumisviis oel ja ka kammitsetud. Ja vahel ka ylepakutud nagu oleksin janes hundinahas. Ja ma olen ju nii palju naeratanud lihtsatele moodakaiatele.. nah.. eestlatele, keda kogemata fyysiliselt riivad voi pilguga riivad.. aga tihti, muidugi mitte alati, tekib vastupilgust tunne, nagu oleksin nodrameelne. Nagu daun voi miski saarane. Aga ma ikka yritan Eestis inimestega vahetult suhelda.
Aga hetkest siis.. olen esimest korda elus Hiinas ja hiinakad ei oska minuga verbaalselt suhelda ja samuti mina ka nendega. Moned yksikud ainult meie linnas (hotellis) raagivad ingleesi. Tanaval kyll mitte. Aga on olemas kehakeel. Ja lapsed silkavad pidevalt minu ymber ja tahavad katsuda mu juukseid. Samuti on seda yritanud teha taiskasvanud mehed ja naised.. ise lagistades naerda ja kikivarvukile toustes..Sest ma olen ju pikk ja mul on tulipunased juuksed. Ja see on naljakas nii nende, kui ka minu jaoks.
Ma olen alles teist paeva siin ja ma ei tea, mis edasi saab. Aga yhes asjas olen kindel.. saab juhtuda ainult positiivseid asju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar